Miks iga valuvaigisti alati ei aita?

Oktoobris tähistatav ülemaailmne valupäev juhib tähelepanu kroonilise valu mõjule ning vajadusele muuta tõhus valuravi kõigile kättesaadavaks. Päeva oluline sõnum on, et valu leevendamine on inimõigus ning kroonilist valu tuleb käsitleda tõsise terviseprobleemina.

Ka Eestis puudutab krooniline valu paljusid inimesi. Eesti Haigekassa 2015.–2017. aasta andmetel põhinevas rahvastikupõhises uuringus tuvastati krooniline valu 12,4%-l uuritud inimestest. Vähemalt kahe kroonilise haigusega inimeste seas o

li see näitaja 32,3% ehk ligi kolmandik. Need arvud põhinevad tervishoiuandmetel ja uuringus kasutatud kroonilise valu määratlusel, mitte inimeste endi hinnangul oma valule.

Pikaajaline valu võib mõjutada igapäevaelu, töövõimet, und, vaimset tervist ning mõjuda negatiivselt sotsiaalsetele suhetele. Sobiva ravi leidmiseks on oluline mõista, millest valu tekib. Selles artiklis keskendume neuropaatilisele ehk närvivalule ning sellele, miks kroonilise valu ravi ei piirdu üksnes ravimitega. Samuti vaatame, milline roll on liikumisel väga levinud valuprobleemi – alaseljavalu – korral.

Millal muutub valu krooniliseks?

Krooniliseks nimetatakse valu, mis kestab või kordub kauem kui kolm kuud. Erinevalt ägedast valust, mis annab tavaliselt märku koekahjustusest või põletikust, võib krooniline valu püsida ka pärast esialgse kahjustuse paranemist.

Krooniline valu ei mõjuta üksnes füüsilist enesetunnet. Pikaajaline valu võib häirida und, vähendada liikumisvõimet, raskendada töötamist ja igapäevaseid tegevusi ning suurendada ärevuse ja depressiooni riski. Samal ajal võivad unehäired ja vaimse tervise probleemid omakorda tugevdada valukogemust.

Mis on närvivalu ja kuidas seda ära tunda?

Neuropaatiline ehk närvivalu tekib somatosensoorse närvisüsteemi kahjustuse või haiguse tagajärjel. Kui tavapärane valu võib olla põhjustatud näiteks põletikust, traumast või koekahjustusest, siis närvivalu korral on häiritud närvisüsteemi enda talitlus.

Närvivalu võib tekkida näiteks diabeedist põhjustatud närvikahjustuse, vöötohatise või teatud närvivigastuste tagajärjel.

Närvivalu kirjeldamiseks kasutatakse sageli järgmisi väljendeid:

·        Põletav või kõrvetav valu – tunne, nagu nahk põleks või oleks kuum.

·        Elektrilöögi sarnased valusööstud – äkilised, teravad ja torkavad valuhood.

·        Surin ja torkimistunne – justkui sipelgad jookseksid nahal või nõelad torgiksid.

·        Tuimus või tundlikkuse vähenemine – valuga võib samaaegselt kaasneda tundlikkuse kadu.

·        Valulikkus tavalisel puudutusel – näiteks riiete, voodipesu või kerge puudutuse kokkupuude nahaga võib põhjustada valu. Seda nimetatakse allodüüniaks.

Need sümptomid võivad esineda eraldi või koos. Samuti ei tähenda iga surin või põletustunne tingimata närvivalu, mistõttu on oluline selgitada välja sümptomite põhjus.

Miks tavalised valuvaigistid närvivalu korral sageli ei aita?

Valu tekkemehhanism määrab suuresti selle, millised ravimid võivad olla tõhusad.

Tavapärase koekahjustusest või põletikust tingitud valu korral kasutatakse sageli paratsetamooli või mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, näiteks ibuprofeeni.

Närvivalu korral ei pruugi need ravimid aga piisavalt toimida, sest valu tekkemehhanism on teistsugune. Seetõttu kasutatakse neuropaatilise valu ravis sageli ravimeid, mis mõjutavad närvisüsteemi valusignaalide ülekannet ja töötlemist.

Näiteks võivad närvivalu ravis olla kasutusel:

·        Teatud antidepressandid, näiteks amitriptüliin ja duloksetiin.

·        Teatud epilepsiaravimid, näiteks gabapentiin ja pregabaliin, karbamasepiin.

Kuigi need ravimid on algselt välja töötatud teiste haiguste raviks, on neil tõendatud toime ka teatud tüüpi neuropaatilise valu leevendamisel.

Sobiva ravimi valik sõltub valu põhjusest, kaasuvatest haigustest, teistest kasutatavatest ravimitest ja võimalikest kõrvaltoimetest.

Oluline on mõista, et närvivalu ravi eesmärk ei ole alati valu täielik kõrvaldamine. Sageli on realistlik eesmärk valu vähendamine, une ja igapäevase toimetuleku parandamine ning elukvaliteedi tõstmine.

Kroonilise valu ravi ei piirdu ravimitega

Kroonilise valu käsitlus eeldab sageli mitme ravimeetodi kombineerimist. Suukaudsete valuvaigistite kõrval võib saada täiendavat abi, ning väheneda vajadus tablettravi järele, nahale määritavatest põletikuvastastest toodetest, sooja- või külmakreemidest/-kompressidest. Lisaks ravimitele võivad olulist rolli mängida füsioteraapia, sobiv kehaline aktiivsus, psühholoogilised sekkumised ning une ja igapäevaste tegevuste toetamine.

Pikaajalise valu korral on tähtis hinnata ka seda, kas kasutatav medikamentoosne ravi on endiselt põhjendatud, piisavalt tõhus ja ohutu.

Näiteks ei pruugi pikaajaline käsimüügi valuvaigistite kasutamine anda soovitud tulemust, kuid võib suurendada kõrvaltoimete riski. Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad muu hulgas põhjustada seedetrakti verejookse, neerukahjustust ja suurendada teatud patsientidel südame-veresoonkonnahaiguste riski. Samuti on neil mitmeid ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega.

Seetõttu ei ole lahendus alati valuvaigisti annuse suurendamine või uue ravimi lisamine. Mõnikord on vaja hoopis täpsustada valu tekkepõhjust ja muuta ravistrateegiat.

Alaseljavalu korral on liikumine ravi oluline osa

Alaseljavalu on väga levinud vaevus, mida kogeb elu jooksul enamik inimesi. See puudutab sageli ka tööealisi inimesi, mõjutades nii igapäevast toimetulekut kui ka töövõimet. Ühtlasi on alaseljavalu hea näide sellest, miks ei tasu taastumisel loota üksnes ravimitele.

Enamasti on tegemist mittespetsiifilise alaseljavaluga, mis ei viita tõsisele haigusele. Juba valu algusest on oluline jätkata jõukohaseid igapäevategevusi ja vältida pikalt voodisse jäämist. Alustada võib lühikestest jalutuskäikudest ning suurendada koormust järk-järgult enesetunde järgi – liikumiseks ei pea ootama valu täielikku kadumist.

Valuvaigistid võivad aidata liikuda, magada ja igapäevatoimetustega toime tulla. Neid kasutatakse vajaduse korral võimalikult lühikest aega; põletikuvastaseid valuvaigisteid väikseimas toimivas annuses. Ägeda alaseljavalu korral kasutatakse mõnikord lühiajaliselt (kuni 7 päeva) ka lihaselõõgasteid. Ägeda valu perioodil võib ravimi regulaarne võtmine leevendada valu tõhusamalt kui selle võtmine üksnes tugeva valu tekkimisel. Ravimid toetavad taastumist, kuid kindlasti ei asenda aktiivsust. Püsiva alaseljavalu korral on tähtsal kohal regulaarne liikumine ja sobivad harjutused, mille valikul saab vajaduse korral aidata füsioterapeut. Kui valu ei leevene või vajadus ravimite järele püsib, tuleb raviplaan koos arstiga üle vaadata.

Millal tasub oma valuravi üle vaadata?

Kui valu kestab pikemat aega, häirib igapäevaelu või kasutatavad ravimid ei anna piisavat leevendust, tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole.

Eriti oluline on raviplaan üle vaadata siis, kui kasutatakse mitut valuvaigistit korraga, ravimeid on tarvitatud pikka aega või esinevad häirivad kõrvaltoimed.

Raviminõustamisel saab hinnata kasutatavate ravimite sobivust, võimalikke koostoimeid, kõrvaltoimeid ja seda, kas ravimeid kasutatakse õigesti. Vajadusel saab nõustada, milliseid küsimusi raviarstiga arutada ning millal võiks olla vajalik ravi täiendav hindamine.

Kroonilist valu ei pea välja kannatama. Valu põhjuse mõistmine ja sobiva raviplaani leidmine võivad oluliselt parandada inimese igapäevast toimetulekut ja elukvaliteeti.